Väljakutse / Challange

Helen esitas mulle oma blogis väljakutse, millele sain nüüd vastata, sest pildid jõudsid kohale.

1. Parim lapsepõlvemälestus. Räägi, mis spontaalselt meelde tuleb.

Kui ma selle küsimuse peale mõtlema hakkasin, siis esimesena ja kõige elavamalt tuli meelde mänguväljakul käik. Me elasime linnast väljas, tegelikult üldse mitte kaugel, vaid 5 kilomeetrit, kuid lapse jaoks on see ju tohutu maa. Ühel suvepäeval viisid vanemad mu linnas asuvale mänguplatsile, mäletan sealset karuselli. See oli selline, kus istusid kiige sisse ja siis tiirles. Täpset vanust ei mäleta, kuid ju ma umbes neljane olin. Muudest mälestustest on meeles vanaema lehm ja kass. Lehm oli hirmutav ja kass ei andnud end pai tegemiseks kätte. Ema töö juures sööklas pakutud metallist alusel vaniljejäätist mäletan ka, aga mida sinna peale pandi, kakaod või kaneeli?

2. Kas sinu lapsepõlvekodus või suguvõsas tehti käsitöid?

Lühike vastus on jah.

Emapoolne vanaema kolis meie juurde elama kui olin umbes nelja aastane. Ema leidis vanaema tikitud ja heegeldatud esemeid, kuid  mina mäletan teda vaid sokke kudumas, ikka kaks lõnga koos, siis jäid sokid mõnusalt kirjud ja alustamise lõngaotsi ei peitnud ta kunagi ära vaid jättis alles, sest siis sai sokid kokku siduda.
Täpset ajahetke ma ei mäleta, kuid arvan, et tegin oma esimesed kudumiskatsetused just vanaema kõrval. Silme ees on stseen, kuidas ma ta poolikut sokki üritasin edasi kududa ja tulemus polnud kõige edukam, sest silmad jooksid varraste pealt maha. Vanaema rikutud soki pärast pahandamas ei mäleta. Heegeldama õpetas mind ema, ikka ketti ja sambaid.
Vanaema süstis minusse ka metsas marjul ja seenil käimise harjumust. Ta ise tahtis minna ja kuhu mindki jätta, ikka kaasa. Ta oli alati väga uhke, kui imepisikesi seeni nägi, sest see näitas, et silmanägemist veel on. Vanas eas ta enam käsitööd ei teinud, vaid hakkas raamatuid lugema.

Isapoolse vanaema käsitöö(tegemise)st mul mälestusi pole, kuid tean, et ta tegi, üks valge heelgeldatud õlasall on mul vanemate juures olemas. Vanaisa oli aga väga tubli puidutöö meister ja mu isagi on väga lahtiste kätega, kes kodus ehitab ning parandab. 

Mu ema koob ja õmbleb, ta on ka tikkinud ja heegeldanud, kuid pole neile kindlaks jäänud. Lapsena õmbles ta meile riided selga ja vajadusel teeb seda ka praegu, aga ta on kõige parem riiete parandaja, keda ma tean. Kui tema ei suuda välja mõelda, kuidas mõnda rebenenud kohta või auku parandada, siis ei suudagi keegi. Mu õde koob samuti, talle meeldib kampsuneid teha.

3. Kas sinu praeguses kodus on vanemate/vanavanemate valmistatud esemeid? Lisa mõni foto.

Vanaema tehtud asju mul siin kaasas pole, nii et tänu emale asjade välja otsimise eest ja Liiliale pildistamast!

 

 

See kotitoorik on mu Kanada vanatädi käest, kes samuti käsitööd tegi. Küllap andis ta selle meile lootuses, et me selle ära lõpetame, kuid seda aega pole veel kahjuks tulnud.

Üks näide ka mu ema käsitööst. See hiir, mille peal mu tütar istub, on mu ema õmmeldud. Lõige on võetud mu venna vana kaisulooma pealt, originaal kulus lõpuks nii läbi, et sellest ei jäänudki suurt midagi järele. Nüüd on käes lemmiklooma teine põlvkond.

Suur tänu Helenile teatepulga edasiandmise eest. Mõnikord on hea ja vajalik maha istuda ja meenutada. Annan väljakutse edasi Aetile.

Tänud lugemast!